reede, 17. november 2017

Ruth Ware "Naine kajutist nr 10"

Vahepeale üks kergem lugemine ka.

Bestselleritega on alati selline lugu, et see teeb natuke ärevaks, kui tead, et kõik loevad. Kas ta ikka saab nii hea olla, kui kõigile meeldib? Näiteks "Klaaslaps" ongi nii hea ehk just selle pärast, et ta on nii vastuoluline - ja paljudele on kas siis teema või autori stiil liig mis liig. Aga noh, on ju ka väga häid raamatuid, mis on massidesse läinud. /Ülesanne lugejale - sisesta raamatu nimi/

Minu jaoks isiklikult jäi seos reisieelse sissemurdmise ja põhilise loo vahel - hoolimata autori pingutustest seda sidet muudkui luua ja luua ja luua - nõrgaks. See röövilugu jäi ka kahetsusväärselt lõpetamata. Mõelda vaid - kui see rööv oleks ka kuidagi seostunud hilisema pealooga?! Kui palju see oleks juurde andnud. Sellist ühist nimetajat kahjuks ei olnud ja nii see ots kuhugi õhku rippuma jäigi.

Ma ei ütleks nüüd seda ka, et see mingi eriline stilistiline šedööver oleks olnud. Tõlge oli kah täitsa okei, aga ikka pigem keskpärane - aga ausalt, ega tõlge ei saa ka parem olla kui algtekst. Mitmeski kohas tekkis küsitavusi ühes või teises kohas eesti keeles tehtud valikute üle, aga need võivad olla ka maitseasjad. Minu meelest on lihtsalt imelik kasutada eesti keeles väljendit "külmas päevavalguses", mis kuulu järgi hoopis päevavalguslampe tähistavad, mitte seda, mis ta inglise keeles tähendab. Kuid see selleks.

Ütleme siis nii, et kui ma kunagi raamatuvahetuse gruppides lammutama hakkan, siis selle teose ma võin küll loovutada. Ta polnud ju halb raamat, aga ega ma teda teist korda nüüd küll lugema ei hakka.


neljapäev, 16. november 2017

María Dueñas "Õmblejanna Madriidist"

Ühtlasi ka aitäh Toledo kirjastuse töökale kollektiivile, kes tellimusi usinasti ja kärmelt täidavad.

Pildiotsingu meme thank you tulemus


Raamatu sain kätte laupäeva õhtul, mil mul tõesti enam aega lugeda ei olnud, aga kuna mul on hetkel laps haige ja oli paar päeva rohkem aega, siis sai see 595 lk isegi ootamatult kiiresti otsa. Nii et kõigile, keda see huvitas (sest on the grapevine olen ma kuulnud, et huvitas), nüüd on läbi. :D

Peaks ütlema, et esimese 30 leheküljega oli juhtunud rohkem kui üheski Barbara Cartlandi raamatus (kuigi põhisüžee raamatu alguses oli üsna sama) ja enamuse inimeste eludes kokku. Pidin juba kirjutama "rohkem kui minu elus kokku", aga siis mulle tuli meelde, kuidas mina oma mehega kokku sain ja abiellusin ja siis ma võtsin oma sõnad ilusti tagasi jälle. Meenus ka Ibseni "Nora", mida lugedes ma tõsiselt Nora peale kuri olin - no kamoon, naine, sul on mees, kes sind armastab, kodu, ja sina leiad mingi läikivate sulgedega ilusasti siriseva sinilinnu, kes silme eest korra läbi laperdab ja juba sa järgnedki "oma südame kutsele" ja lased kõik vastu taevast. Võibolla küll ei olnud Ignacio ka päris Sira tüüp, aga nii üldiselt. Sinilind oli sama mõttetu.

Tõsine krahh Sira elus näitas päris tõeselt, kuidas meie kõigi elu võib päevapealt muutuda - vahel on see meie süü, vähemalt osaliselt, vahel mitte - ja kuidas me sellest välja ehk ei tulekski muidu kui sõprade ja lihtsalt heade inimeste toel.

Ja siis ma arvasin, et noh, jalad jälle all, mis nüüd selle poole raamatuga enam tehakse, mis veel lugemata oli, aga tegelikult siis see õige andmine alles käima läks. Päris hea meel oli, et just nüüd oli mul aega ilusti järjest lugeda ja nautida nii lugu kui ka head tõlget (aitäh! - mul on tõlgete vastu omamoodi newfound respect tekkinud viimasel aastal) ja et ei pidanud kõige huvitavama koha peal tööle minema või midagi. Lugu oli tõeliselt köitev ja ma hakkasin mingil hetkel mõtlema selle peale, et raamatust on tehtud menukas seriaal, aga mina seda vist vaadata ei suudaks. Pinget oli mingitel hetkedel nii palju, et lugeda võib, aga visuaalis oleks vist põnevuse ülepinge nii suur, et mul tekiks lühis. :D Samas, mõne padja ikka leiaks, kuhu kõige pinevamate kohtade ajal peituda... Jänes nagu ma olen.

Sira ei olnud jänes. Kaugel sellest. Selleks ajaks, kui algas Teine maailmasõda, olid tema isiklik sõda juba peetud ja kuigi ta nii mõnegi lahingu kaotas, siis sellesama isikliku sõja ta ikkagi võitis.  Mida ta hiljem isiklikus plaanis võitis või kaotas ja kumb pool peale jäi - kes teab. Epiloog on ka selles osas tahtlikult narritav-nörritav.

Aa, muide, tegevus käib 30. aastatel Hispaanias ja Marokos. Et te teaks. Hispaania kodusõda, Hitler, Franco. Kõik see värk. Ajaloolisi isikuid marsib läbi nagu Tulgi "Foogtis".

Kokkuvõtteks - "Õmblejanna Madriidis" on raamat, kus on koos nõretavalt melodramaatiline hävitav armastuslugu, ellujäämisromaan ja spiooniromaan. Kõik kenasti üksteise järel. :D






pühapäev, 12. november 2017

Mehis Tulk "Foogt"

Saingi ühele poole selle raamatuga, mida mul ei olnud plaaniski osta. Aga kuidas sa ei osta, kui sa raamatupoes raamatuhunnikuga autori otsa koperdad ja sul on nagunii plaanis seda raamatut lugeda.

Kui võtta muhulase Katrin Pautsi viimase aja hitt-krimiraamatud ja nüüd saarlasest Mehis Tulgi "Foogt", siis on need nagu siga ja kägu. Mõlemal kirjanikul on kindlasti oma lugejad ja no näe, minagi olen nüüd juba mõlemat lugenud, aga kui ma järgmine kord seisan raamatupoes ja mõtlen, kas osta endale koju Pautsi või Tulgi uus raamat, siis mina olen kohe kindlasti Tulgi sihtgrupp.

Esimese viiekümne lehekülje järel oli selge, et autor on ajaloolise tausta uurimise kallal kõvasti vaeva näinud. Eks ta on muidugi ilukirjanduslik teos, aga tundub, et tähtsamad tegelased on täiesti ajaloolised isikud (nagu minulegi koolipõlves loetud raamatust tuttav Vesse), sest allmärkusi on seal kubinal nagu rosinaid Kiire saias. Nii et mustab. Samas oli algus pigem pikaldane, sest Tulk kirjutab pikkade ja keeruliste lausetega, millest aimub, et ta istus ja kaalus iga lauset, iga sõna, mõeldes, kas see nüüd on ikka piisavalt tõsine kirjandusteose jaoks - eluaeg on ta ju ajakirjanik olnud ja lihtsamalt läbi saanud. Meenus kunagine Eurovisioni-laul, mida laulis rootslanna Sahlene ja kus oli rida "I tried so hard". :) Samas - eks seda lausetega keerutamist ja ilulemist on ka Ishigurole endale ette heidetud, ja tema sai selle keerutamise eest hoopis Nobeli preemia...

Aga ära räägi, mingil hetkel tõmbas loo ikka käima ja siis sai lugeja ka lõdvaks lasta ja lihtsalt nautida. Ei, see ei ole krimilugu. See on ajalugu. Seal on ka oma päris sisulugu, mis hargneb raamatulehekülgedel laiali nagu üks must ämblik, aga loo lõpuks saavad kõik koivad ikka jälle kokku ja lõpetamata ei jää midagi.

Kui üldse Tulgi esikromaanile midagi tõsisemalt ette heita, siis väike libastumine Arnold Rüütli teemal, mille hea lugeja ise omal ajal üles leiab. Ma kujutan ette, kuidas ta võibolla iseendaga dialoogi pidas, kas see sisse panna või mitte, ja lõpuks otsustas sisse panna. Minu soovitus järgmiseks korraks - ära enam tee! Samas vihje pealinnas toimetavale apteegiisand Melchiorile oli täiesti omal kohal.

Siinkohal ka veel üks tsitaat.

"Võim võtab sellelt, kellele see antud on, vaba tahte, ning teeb temast suurema sulase, kui üks lihtne sulane on. Teeb temast iseenda sulase. Sa võid olla käskijaks sadadele, ehk isegi tuhandetele, aga mitte enam iseendale." (lk 446)

Ühesõnaga, kodusaarlane Mehis Tulk on hakkama saanud ühe igati kopsaka ajaloolise romaaniga ja kui ta mulle raamatupoes ütles, et "nagu näete, on siia kirjutatud "esimene raamat", nii et oodata on teist ka", siis minu kõrvus kõlab see igatahes lubaduse, mitte ähvardusena. :D




laupäev, 4. november 2017

Mart Juur "Iff. Suur loterii"

Ükskord juhtus nii, et isehakanud sugulane, ansambli Supernova laulja ja laulukirjutaja Rainer võttis ühendust ja ütles, et neil on üks laul Eesti Laulu poolfinaali pääsenud ja kas mu mees oleks nõus nende bändile ja ka solistile juuksuriks tulema. Sest see oleks lihtsalt nii äge.

Eks me siis läinud ka, poolfinaali koos lastega ja finaali ilma lasteta. Robbie tegi oma töö ära, poisid nägid välja nagu ponksid. Ja juhuslikult oli nende solistiks Iff.

Eile oli Kuressaares Iffi uue plaadi ja raamatu esitlus. Muidugi käisime. Käisin ka Rahva Raamatus tema autogrammitunnil ja see lõppes mitte ainult ühe, vaid kahe signeeritud raamatuga (maksma minnes kohtusin leti ees Mehis Tulgiga, kes oli just uue partii "Foogte" müügile toonud ja kui ma küsisin, et oi, kas neid võib siit kohe võtta, ütles ta et jaa, ja kas ma tahan, et ta midagi raamatu sisse kirjutab ka...). Pluss veel ühe allahinnatuga. Aga see selleks. Raamatust pidin rääkima.

Mina olin isiklikult kuulnud sellest raamatust ja selle mõttest eelnevalt. Tean, et oli pettunud inimesi, kes arvasid, et see on Iffi elulooraamat. Ta ise on aga korduvalt enne juba rääkinud, et tema eluajal temast elulooraamatut ei ole ega tule. "Suur loterii" on raamat tema jaoks kuidagi märgilise või muidu tähtsusega lauludest, osad neist meile tuntumad ja osad vähem tuntud. Seal on nende laulude sõnad, igaühe juures ka mingi sellega seostuv lugu ja lisaks hunnikute viisi pilte.

Ma ütleks, et kui keegi sellise raamatu ideega välja tuleb, siis võib see olla ainult Iffi või Mäksi kaliibriga laulja. Mingi suvalise laulja lauludest lugeda ei tea kas viitsikski. Aga no Linna on Linna ja tema laule teavad nagunii ka paljud peast. Need on juba aastakümneid ta enda repertuaarist kaugele välja kasvanud.

Mina ütleks, et väga tore lugemine. Ivo Linna on nagu Kristiina Šmigun, kogu rahva oma. Ja kui te minu käest küsite, siis saab ilmselt sellest raamatust tema isiku kohta rohkem teada kui tavalisest elulookirjeldusest.

Lugege kõik. See on ju Iff.



neljapäev, 26. oktoober 2017

Margaret Atwood "The Handmaid's Tale" ("Teenijanna lugu")

Minu kokkupuude Atwoodiga on siiani olnud nii põgus, et ma ei mäletanud sellest mitte kui pisimatki midagi. Aga kui tal kõik raamatud nii head on nagu "Teenijanna lugu", siis muutub see kokkupuutepind tulevikus kindlasti suuremaks.

Raamatu sisu on lühidalt öeldes õõvastav (see sõna on juba ülekasutuses ära lörtsitud, aga siin istub see ilmselt kõige paremini). USA-st on saanud Gileadi Vabariik, võimu on võtnud fanaatiline religioon. Naisi ei peeta mikski, neil ei ole omandit, nad on ise meeste omad. Neil, kel on vedanud, on abikaasad. Kellel nii palju vedanud ei ole, töötavad alamates ametites või on väljavalitud, kes on omamoodi surrogaadid neile peredele, kes lapsi ei saa. Ilmselgelt ei saa selliseid surrogaate pidada vaesem rahvas. Režiim on äärmiselt kindlakäeline ja jõhker.

Peategelane ongi üks selline väljavalitu. Helget tulevikku pole, kuid äkki hakkavad tallegi ilmuma režiimis olevad mõrad. Toimib vastupanuliikumine (millel küll erilist edu ei ole märgata) ja ka nn Komandörid on endale loonud musta turu ja lubamatute lõbude maailma.

Lõppu ma ära ei räägi. :)

Kindlasti tahan ma aga mainida, et "Teenijanna lugu" oli kõike seda, mida Houellebeqi "Alistumine" ei olnud ja mida ma siin kunagi kõvasti kritiseerisin. "Alistumine" jättis vastamata absoluutselt kõik küsimused selle kohta, mis tegelikult inimestega toimuma hakkas, kui moslemid Prantsusmaa üle võtsid. "Teenijanna lugu" räägib päris inimestest ja nende üle- ja läbielamistest peensusteni, isegi niivõrd, et ma vahepeal ei osanud klassifitseerida, kas see on nüüd süvitsi minemine või lihtsalt venitamine. Aga siis pressisin edasi ja läks jälle huvitavaks.

"Teenijanna lugu" on teised lahterdanud teaduslikuks fantastikaks, aga sellega ei olnud Atwood ise nõus ja teatas, et pigem on see sotsiaalne fantastika. Kipun nõustuma.

2017. aastal tuli välja ka seriaal. Elisabeth Moss peaosas. Ma isegi ei tea, kas ma tahaksin seda näha. Raamatut lugedes on võimalik üht-teist mitte näha, aga film seda võimalust ei jäta. Ma kardan, et kõike seda reaalselt näha on ehk liig.

Aga raamat on tõesti väga-väga hea.


teisipäev, 24. oktoober 2017

Bobbie Peers "Krüptoportaal"

Vahel juhtub mõni ime. Siinkohal toon ära vestluse oma kuuendas klassis käiva pojaga, kes ei ole veel eluski vabatahtlikult ühtki raamatut peale kohustusliku kirjanduse läbi lugenud. Suvelugemiseks oli neile antud üks viimase kümne aasta jooksul välja antud raamat. Selleks ostsin talle "Lüriidiumivarga", mis talle väga meeldis.

Mina: "Kuule, "Lüriidiumivarga" järg on välja tulnud. Kas ma pean selle tellima?"
Poeg: "Jaa, muidugi!"

Ta ütles "jaa"!!!!!! Loomulikult korjasin ma oma kondid kokku ja suundusin RR lehele "Krüptoportaali" tellima. Kuna laps ise praegu "Tom Sawyerit" loeb, siis ütlesin endale, et carpe diem, ja lugesin Ishigurode ja Atwoodide vahele ühe lasteka.

No on küll huvitav. Iseenesest meeldis see mulle rohkem kui esimene osa. Kuna tegemist ei ole mitte krimi-, vaid ulmepõnevikuga, ei ole ka võimalik päris lõppu niisama lihtsalt ära arvata. William Wenton läheb tagasi Posthumaansete Uuringute Instituuti ja seal läheb seekord ikka päris mölluks lahti. Ma kujutan ette, et kui see raamat filmiks tehakse, on see selline tõsine märulifilm nagu vana hea Rambo või midagi sellist. :D

Kallid lapsevanemad, ostke või laenutage oma lastele alguses "Lüriidiumivaras" ja siis "Krüptoportaal" ja kuna raamatu lõpus on selge, et see ei jää viimaseks osaks, siis järgmine ka. Kui see minu poja lugema pani, paneb teised ilmselt ka. See on nagu selle põlvkonna Harry Potter.


Kazuo Ishiguro "An Artist of the Floating World" ("Hõljuva maailma kunstnik")

Härra Nobelipreemia isiklikult.

Tegelikult ma ei teagi, millal ma ilma Nobelita Ishiguro juurde jõudnud oleksingi. Kunagi ilmselt ikka. Tellisin RR-st korraliku kolmeraamatulise portsu ja see on siis esimene pääsuke nende hulgast. Mõtlesin, et loen neid kronoloogilises järjekorras, nii et "Hõljuva maailma kunstnik" (eesti keelde tõlkinud Maarja Kangro, muuseas) on üks tema esimesi teoseid, aastast 1986. Eks see üks pigem filosoofiline küsimus ole, kas Ishigurot võib endale pidada pigem Jaapan või Suurbritannia, aga kuna ta ikkagi Jaapanis ainult sündis, siis eks ta ikka Briti kirjanik on.

Nagu ma arvasingi, kuulub ka Kazuo Ishiguro selliste mõtlike kirjutajate valdkonda. Sisu seda muidugi ka soosib, kuna tegevus toimub sõjajärgses Jaapanis ja idamaalased ei ole juba loomuldasagi sellised homeerilised tõmblejad nagu meie siin. Kõigeks on aega, kõike võetakse rahulikult. Vanemaid austatakse, kuigi ausalt öeldes lastega olid nad seal küll palju lubavamad ja kannatlikumad kui meie. Mina oleks mõnes olukorras ammu juba ära nähvanud. Ja ka peategelase tütred, kes muidu kõnepruugis tunduvad kõigiti aupaklikud, ütlevad ikka ära ka, kui midagi öelda on.

Kunstnike elu tollases Jaapanis oli täitsa veider. Seal olid lausa firmad, kes võtsid karja kunstnikke tööle ja need siis tootsid terve virna teoseid, et tähtajaks ports valmis saaks. Kellel vedas, jäi mõnele paremale kunstnikule silma, kes ta siis endale õpipoisiks ja enda juurde elama võttis. Nii läks ka üdiandeka peategelasega, kes küll sõjaeelses tuhinas poliitikaga liigselt kaasa läks ja propagandistlikke teoseid maalima hakkas. See omakorda tähendas, et kui sõda läbi sai ja hakati hukkunuid kokku lugema, siis oli ta jälle põhimõtteliselt reetur... Millest moraal - kui juba poliitikasse nina topid ja mõnesse suurde ideesse kiindud, siis tuleb olla valmis selleks, et igavesti see ei kesta.

Hoolimata kõigest - peale sõja ja nurjunud karjääri lisandub siia ka veel poja ja abikaasa surm - säilitab Ono positiivsuse, võtab selgesõnaliselt vastutuse oma minevikus tehtud vigade eest ja see omakorda jätab talle ta väärikuse ning teiste lugupidamise.

Mulle väga meeldis, tõepoolest. Sellised mõtlikud ja rahulikud teosed viivad sind märkamatult sellesse maailma, kus tegevus toimub, ja nii sa seal siis oled ja vaatad, kuidas sinu silme ette maalitakse üks pilt teise järel.

Ja raamat ise on lihtsalt imeliselt ilus! Vaadake ise!



pühapäev, 15. oktoober 2017

Antonio Manzini "Must rada"

Toledo kirjastus on võtnud ladina-ameeriklaste vahepeale ette ka itaallasi kirjastada.

Peategelane Rocco Schiavone on ma-sülitan-kõigile-ja-kõigele tüüpi uurija, kes on kahtlastel asjaoludel distsiplinaarkaristuseks Põhja-Itaaliasse "asumisele" saadetud. Kuritegu pannakse toime suusarajal, nii et mõneti on kogu taust romantiline, suusakuurort jne. See lisas loole mingi uudse dimensiooni ja kellele see ei meeldiks.

Rocco, vana põrsas, pole tõesti mingi eeskujulikkuse etalon - tal on tänu vanale heale sõbrale ka üks politseitööst korralikult tulusam ots. :D

Eks tal on omad kiiksud ka. Näiteks keeldub ta Roomast tulnuna talvesaapaid jalga panemast ja pätsib hangedes õhukeste Clarksidega ringi ja tunnetab temperatuuride erinevust.

Aga lugu kulgeb omasoodu ja ükskõik kui palju Rocco Schiavone ka ei pipardaks ega kobiseks, uurija jääb uurijaks ja kuritegu lahendatakse kiiremini, kui ülemused oodata oskavad.

Lugeda oli taas kord mõnus. Üleliigset pasundamist ei olnud ja kuigi Roccol olid omad pahed, siis üle võlli ta sellega ei läinud, vähemalt nii palju, et see oleks lugu ennast seganud. Pigem jättis järgmist osa ootama, et näha, kuidas need mustad otsad edasi kulgevad ja millal ta vahele jääb.

Nii et kellele meeldivad rahulikumad krimilood, mis jäävad väljapoole angloameerika kultuuriruumi, siis see raamat on teile.


laupäev, 14. oktoober 2017

Tess Gerritsen "Playing with Fire"

Kunagi Aafrikas sattusin täiesti juhuslikult lugema paari Tess Gerritseni raamatut, kus peategelaseks oli uurija Jane Rizzoli, kes töötas koos kohtuarst Maura Islesiga. Raamat oli hea, lugu köitis ja oli kirjutatud nii hästi, et mul hakkasid vahepeal küünealused ka natukene kartma. :D

Kui Eestisse kolisin, märkasin äkki, et siin näidatakse ühel kanalil sarja "Rizzoli ja Isles". Kas tõesti? Ja oligi tõesti! Seeria on vändatud just nende Rizzoli-romaanide ainetel ja minu suureks üllatuseks olid tegelaskujud väga väga õiged ja üldse oli see üks kobedamat sorti seriaal ja nii ma seda vaatama jäingi.

Klassiga Tallinnas olles tuulasin Apollos ja seal jäi ühes nurgas silma Tess Gerritseni raamat "Playing with Fire", mida ma teadsin, et FB lugejategrupis on palju kiidetud. Teine suur pluss oli kümneeurone allahindlus. Kuna Gerritsen oli mulle varemgi meeldinud, siis loomulikult ostsin. Eriti teades, et eestikeelne versioon on saadaval jällegi umbes 10 eurot kallima hinna eest.

Kaanele on pealkirja alla kirjutatud "What if your child wanted you dead?" Ma üldse ei mäletanudki, mis selle sisu kohta FB-grupis öeldud oli, välja arvatud see, et sisu oli kuidagi seotud muusikaga ja ohuga ja et Gerritsen ise on muusik ja paljuski seda oma raamatus kasutanud. Muusiku kätt oligi tunda kohe esimesest leheküljest alates ning kuna ma isegi olen päris palju ka oma elus muusika sees olnud, siis oli lisaboonuseks see, et õppisin palju muusikaalaseid ingliskeelseid termineid.

Ma ei teagi, mida ma ootasin. Ilmselt midagi väga psühholoogilist, lähtuvalt kaanel esitatud küsimusest ja raamatu esimesest peatükist. Aga juba mõned lehed edasi võttis lugu hoopis teise pöörde, raamatusse põimus kolmekümnendate Itaalia, kus natsid pea tõstsid ja avastasid, et Itaalias on korralik kogukond juute. Ja äkki olingi peadpidi thrilleris, kus tänapäevane peategelane seisis silmitsi nii psühholoogiliselt raske olukorra kui reaalse füüsilise ohuga oma elule. Ja nagu Gerritseni raamatud ikka, oli see natuke kõhedalt põnev ja täiesti ootamatu lõpuga. Pluss veel ka ajaloolisi perspektiive avardav.

Jaa! Lugege!



pühapäev, 8. oktoober 2017

Claudia Piñeiro "Betty Boop"

Minu selle nädalavahetuse teine raamat. Ja kui Priilinnaga võrrelda, siis Piñeiro võtab selle koogi ikka laia kaarega ära.

Minul puudusid Piñeiro kohta igasugused teadmised, sellepärast ütlen teilegi igaks juhuks, et tegemist on argentiinlannaga, kes sisekaane järgi sündis aastal 1960 ning on saanud auhindu nii oma ajakirjaniku- kui kirjanikutöö eest ning kelle põhižanriks on krimikirjandus.

Ka "Betty Boop" on krimilugu. Minu masti krimilugu, sest mulle meeldivad mitte niisama lihtlabased whodunnit-lood, vaid ikka sellised, kus on ka mingit taustalugu, korralikult välja kirjutatud karaktereid jne. Seda kõike "Betty Boopis" ka on.

Süžee poolest juhtub see, et tohutute turvameetmetega kaitstud rikaste linnaosas toimub ühe Eriti Suure Rikkuri mõrv, mille avastab tema koduabiline. Politsei uurib asja, kuid laisalt, niisiis võtavad omakorda uurimise ette suure päevalehe ajakirjanik (endine pikaaegne krimireporter), praegune krimireporter (kelle nime me teada ei saagi) ning päevalehe toimetaja palvel ka keskealine krimikirjanikuproua, päevalehe toimetaja eksarmuke. Kolmekesi jõuavad nad kiiresti jälile sellele, et tegemist ei ole lihtsa ühekordse mõrvaga, vaid et kogu lugu algas juba aastakümneid tagasi ja on oma kombitsad palju laiemale ajanud kui pealt paista oleks.

Piñeiro kirjutab mõnusalt, kiirustamata, ja kui mind Priilinna juures häiris see, et nii paljud asjad jäid poolikuks ja välja kirjutamata, siis "Betty Boopis" seda kindlasti ei juhtunud. Vahel arenevad tänapäeva uuemates krimiromaanides asjad nii peadpööritava kiirusega, et lõpuks ongi kõik sassis ja tabad end mõttelt, et "no okei, kui ta nii ütleb, ju siis nii oli", aga ise ei mäleta enam midagi. Õnneks on Piñeiro jätnud lugejale hingamisruumi, kuna lugu areneb mõnusa tempoga ja jätab mulje, et ka kirjanikul oli seda mõnus kirjutada ning ta võttis selleks just parasjagu aega.

Veidral kombel jäävad ka siin raamatus otsad mõnevõrra lahti, sest lõppkokkuvõttes tuleb otsustada, kas on ikka kõige targem mõrvar õigluse silme ette tuua. Aga mõrvar on teada ja selles mõttes ei jää sügelema midagi. Ja karakterid on võluvad. Suuremalt jaolt.

Üleüldse hakkab mulle tunduma, et mind kisub järjest enam nn peavoolust välja. Ladina-Ameerika kirjandus muuhulgas tõmbab järjest enam. Mulle lihtsalt meeldib, kuidas nad kirjutavad.





Ruth Ware "Naine kajutist nr 10"

Vahepeale üks kergem lugemine ka. Bestselleritega on alati selline lugu, et see teeb natuke ärevaks, kui tead, et kõik loevad. Kas ta ikka...