reede, 19. jaanuar 2018

Clarice Lispector "Metsiku südame ligi"

Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi midagi sellist lugenud.

See on Joana lugu. Joana on inimene, kelle sisemine maailm on täis ülitugevaid tundeid ja kõik, mis jääb tunnetest väljapoole, kas tüütab või ärritab teda. See polegi nagu mingi päris lugu, see on pigem üks unenägu, mingi fantaasia.

Päris põnev oleks kuulda, mida arvaks sellest raamatust mõni psühhiaater, sest kindlasti leiaksid nad Joanale kohe diagnoosi - ülitundlik loomus, kalduvus vägivallale, emotsioonide kontrollimatus ja ebaküpsus jne jne. Kirjanduslikku ainest annab Joana muidugi küll ja veel.

Lispector on suutnud kirjutada valmis teksti, mida on pea võimatu ümber jutustada või isegi arvustada. Võiks öelda, et ma kadusin selle raamatu sisse kõigepealt ära ja siis hajusin seal algosakesteks ja läksin kuhugi universumisse lendu. Tagasi maa peale sain mõnda aega pärast tagakaane sulgemist.

"Näiteks on talle aeg-ajalt tulnud mõni mõte, mispeale on ta endalt üllatunult küsinud: kuidas ma varem selle peale pole mõelnud? See pole sugugi sama, mis märgata korraga laua sees üt täket ja üllatunult tähendada: seda ma küll pole varem märganud! See pole sama... Sest asja, mida mõteldakse, pole enne mõtlemist olemas. Näiteks: Gustavo näpujälg... Mõeldav sai mõelduks. Ehkki mitte kõik asjad ei sünni sellest hetkest alates... Sest kui ma ütlen tädi sööb onuga lõunat, ei loo ma midagi. Või kui ma otsustan jalutama minna. Hästi, nüüd ma siis jalutan... Kuid midagi ei sünni. Aga kui ma ütlen näiteks lilled haual, siis on jälle uus asi, mida polnud olemas enne, kui ma mõtlesin lilledele haual." (lk 38)

No mis sa siin arvustad või oled.




Mart Sander "Litsid"

Ma tegelikult arvasin, et ma ei loe seda raamatut mitte kunagi. Pealkiri on selline - kohe arvad, et mingi labane värk jne.

Aga siis hakkasid kõik ümberringi rääkima, et see pole ÜLDSE see ja tegelikult on see ajalooline romaan ja väga hästi kirjutatud jne jne. Ma mõtlesin, et ma siis ettevaatlikult proovin, samas ikka mõeldes, et Mart Sander, nomaitia.

Sander on ikka sigaandekas. Ta võib meeldida või mitte meeldida ja eks ta lõpuks saatejuhi ametis hakkas vähe palju eputama ka, aga kirjutada ta oskab, sindrinahk. Tekst jookseb väga ladusalt ja vähemalt mind ei häirinud stilistilise külje pealt mitte miski.

Tegevus toimub aastatel 1939-1940 Tallinnas, kui poliitilised olud on päevapealt muutunud seoses sellega, et Vene väed on Eestisse baasid loonud ja kõik hakkab jooksma sinnapoole, mida inimesed ei taha uskuda - et võim võetakse üle.

Eks muidugi tegevuskese on nn avalik maja, aga kohe algusest peale on selge, et see on kõik üks suur metafoor, milles on selge paralleel nn riikliku enesemüümisega. Tehakse kõike, mida ütleb see, kellel on suurem võim. Minnakse kaasa kõigi jaburdustega, müüakse maha peale kõige muu ka südametunnistus. Noh, nii nagu see täpselt oligi. Muidugi peab mainima, et kui kaalukausil on ühel pool südametunnistus ja teisel ellujäämisinstinkt, siis seda valikut ongi väga raske teha ja meie siin rõõmsal ja rahulikul ajal ei tohiks küll hakata kohtumõistjaid mängima ja endale vastu rinda taguda, et no meie mitte iial, mitte iial... Tuleb võimalus, küll siis tõestame. :)

Kindlasti loen teise osa ka läbi.




neljapäev, 18. jaanuar 2018

Brett Arquette "Operation Hail Storm"

Sattusin spämmimise ohvriks. :D

Autor saatis ilmselt kõigile, kes Goodreadsi leheküljel mingit tehnopõnevikku lugenud on, palve oma raamatut lugeda ja arvustada. Ilmselt minu puhul oli "süüdi" Cory Doctorow raamat "Little Brother". Saatis palve koos lingiga e-väljaandele.

Noh, mis siis ikka, mõtlesin mina. Ja asusin raamatu juurde ilmselge eelarvamusega, sest ju see peab üks kogenematu kirjanikuhakatis olema, kes niimoodi arvustusi kerjamas käib.

Aga võta näpust. :D Kui välja arvata võibolla vaid sellele e-väljaandele omased trükivead (ma väga loodan, et paberväljaanne loeti enne veel üle ja parandati tekst ära), siis üsna kohe hakkas huvitavaks kerima ja kuigi mahu poolest oli raamat üsna kopsakas, siis igav ei hakanud. Üks suur projekt sai seal läbi ja siis ma mõtlesin, et noh, mis siis ikka enam, ju nüüd alla käib. Aga võta teisest näpust, siis läks veel huvitavamaks.

Süžee poolest on peategelaseks sigarikas aatomienergiaga äri tegev miljonärist füüsikanobelist, kes on kokku korjanud noored patsiga poisid, toonud need oma laevale meeskonnaks kokku ja nüüd tegelevad nad gigamegaultramodernse tehnika abil terroristide mahavõtmisega. Ja siis hakatakse tegema koostööd USA valitsuse ja presidendiga, kes neile oma projekti täita annab. Puhuks kui mõni teist nüüd seda lugeda peaks tahtma, siis ma väga rääkida ei taha, kuidas see täpselt käib, aga niipalju võin ikka poetada, et raamatus vihiseb ringi hulgaliselt droone. Ja ei saaks öelda, et kogu see tehnovärk kuidagimoodi ebarealistlik oleks. Pigem vastupidi.

Nii et ajasin ma sõrgu vastu mis ma ajasin, ikkagi tuli välja, et täitsa kobe tükk. :)
Soovitan põnevuse ja/või tehnoarmastajatele.


Alvydas Šlepikas "Minu nimi on Marytė"

Neli raamatut ootab viisakalt järjekorras oma blogipostitust. Teen kronoloogilises järjekorras, nagu kord ja kohus.

"Minu nimi on Marytė" on ilmselt üks jubedamaid raamatuid, mida ma oma elus lugenud olen. Kõige hullem on selle juures asjaolu, et see ei ole tondi- ega õudusjutt. Raamat põhineb dokumentaalmaterjalil ja räägib nn "hundilastest" - Kaliningradi ja Ida-Preisimaale sõjas lõksu jäänud sakslaste, eriti laste saatusest. Nälgivad pered, julm kohtlemine ja lapsed, kes pere ära elatamiseks Leedus tööd ja leiba otsimas käisid.

Kui ma oleksin seda lugenud 25-aastasena, siis ei oleks see mind üldse kõigutanud. Aga vahepeal ma olen emaks saanud ja no ei kannata lugeda ega vaadata isegi uudiseid, kus kannatajateks on lapsed, eriti kui nende emad ära surevad või mingi muu taoline tragöödia nendega juhtub. Kui mul lapsi endal poleks, siis ma ilmselt oleksin seda südamerahuga lugenud ja lihtsalt noogutanud, et oi kui hea raamat. Sest seda see ju tegelikult on - ilmselgelt rääkimata lood, millest ikkagi ajalugu jutustada võiks, ja hästi kirjutatud kindlasti ka. Muidu ei oleks see mindki nii väga loksutanud.

Järelsõnas on kirjas ka see, et üks neist ellu jäänud "hundilastest" keeldus autorile intervjuud andmast, sest ei tahtnud selle perioodiga enam midagi tegemist teha. Pole ka ime.

Ajaloohuvilistele on see muidugi ilmselgelt maiuspala, nii et kui närvi on, siis raamat iseenesest on väärt lugemist.



neljapäev, 4. jaanuar 2018

"Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat"

Ei suutnud raamatupoodi jätta, kuigi eelarves seda küll kuidagi ei olnud...

Hendrik/Henk suutis mind esimese raamatuga juba ära võluda, nii et avasin teise osa suure rõõmuga. Üks aasta päevikupidamist on tal vahele jäänud ja nagu ta ise ütleb, siis otsustas ta uuesti kirjutama hakata, et vaim värske hoida. Ja kuna ta naine oli kunagi öelnud, et kõige rohkem kahetseb Hendrik oma elus neid asju, mis tal tegemata jäävad.

Kuna üks aasta vahele ka jäi, siis ilmselgelt on kõik täpselt nii palju vanemaks ka saanud. Tegevus toimub kesk mähkmeid, kunsthambaid, unustamisi, toidupudistamisi ja kukkumisi. Kindel pole ka terve vanadekodu tulevik ja ilmselge on see, et sellises asutuses ei saa palju aega mööduda ilma surma hinguseta. Eks kõigest sellest tulenevalt on raamatu alatoon minu jaoks üldiselt kurvem kui esimeses osas ja minuga juhtus jälle see, mida minuga väga-väga harva raamatut lugedes juhtub - pisardasin pisut.

Aga Hendrik ja tema sõbrad ei lase ennast sellel kõigel lõplikult heidutada. Nemad möllavad oma Vakumisu klubiga (Vanad, kuid mitte surnud) ikka edasi. Võetakse ka uusi liikmeid ja üritused-väljasõidud on jätkuvalt lustakad. Ja kuna Hendrik on enda eest hästi hoolitsev vanahärra, kes end iga päev kenasti lille lööb, tekib talle austajaidki - kes poeb söögilauas lähedale, kes kutsub rulaatorite tantsuõhtule.

Hendrikul on ka uueks aastaks kirjutamisplaanid valmis, kusjuures see ei ole päevikuvormis plaan ja ta ise ei suuda kuidagi ära oodata, millal juba selle kallale asuda saaks.

Mina küll loodan, et see ka avaldatakse! :D

Üldiselt oleks vaja, et kõik nooremapoolsed inimesed Groeni-lugusid loevad. Siis oleks kergem neil ka vanadust kõigi oma probleemidega mõista.

Raamatu on väga hästi tõlkinud Kaari Antzon.


Vledderis on võltsitud kunsti muuseum. Sinna ma tahaksin kord minna, aga kardan, et sellest ei tule midagi välja. Mina pooldaksin pimetesti, kuigi maalide puhul kõlab see veidi imelikult. Riputaks "päris" teoste vahele mõned kenad võltsingud, kataks nimesildid kinni ja laseks keskmisel publikul hindeid panna või autor ära arvata. Tahaks näha, kas mõni tõeline meisterkunstnik ka tippu jõub. Moodsa kunsti võiks naljapärast ka tagurpidi üles riputada. Näis, kas keegi saab aru. Arvan, et kõik jaapanlased ja hiinlased kukuksid kunstieksamil läbi. Nemad näevad enamikku maalidest alles palju hiljem, fotode pealt, mida nad maalidest teevad, ise nende ees poseerides. (1. okt)

See on põlvkond, kes kunagi ei söö värsket leiba, sest kõigepealt tuleb vana ära süüa, ja kes tumepruuniks läinud banaani küljest veel paar tükki ära lõikab, mis "kõlbavad veel küll". Põlvkond, kelle jaoks on "patt toitu ära visata", isegi kui enne tuleb selle pealt kärbsed minema ajada või hallitus maha kraapida. Kes istub päevast päeva pigem katkiste vedrudega tugitoolis, kui et uue ostab. Ja kes kogu aeg ainult hädaldab, kui kalliks kõik on läinud, olles hinna eelnevalt kuldnatesse ümber arvestanud. (9. okt)






teisipäev, 2. jaanuar 2018

Dave Hutchinson "Euroopa sügis"

Ma ei ole veel lugenudki raamatut, mille on kirjutanud mitte-eestlane või -soomlane ja mille peategelaseks oleks eestlane. Selle külje pealt vaadatuna oli "Euroopa sügis" täiesti omaette uudne lugemiskogemus. Kõigele lisaks oli see eestlus täitsa autentne ka veel.

"Euroopa sügis" on osa Hutchinsoni Euroopa-triloogiast ("Europe in Autumn", "Europe at Midnight", "Europe in Winter"), mille kõik osad on ka auhindu võitnud. "Euroopa sügis" ilmus 2014. aastal, nii et tegemist on ka täitsa uue raamatuga.

Hutchinsoni kohta on öeldud, et ta on ulmekirjanik - omal moel puudutab ka "Euroopa sügis" seda valdkonda kogu oma Kogukonna-jutuga, aga põhiliselt on see ikkagi selline vana hea spiooniraamat. Just nagu kõik need teised spioonilood, millega ma mitte kuidagi haakuda ei suuda. :D Minust küll spiooni ei saaks - kogu see lugu on nii segane, et ma ei suudaks neid ülesandeid sooritada. Iga väikest liigutust teeb erinev inimene, mitte keegi kellegi teise ülesannet ei tea - nii saabki kokku üks seosetute fraaside, komade ja mõttekriipsude jada, punkt tuleb raamatu lõpus ja sidesõnad on täiesti puudu.

Vabandan südamest spioonilugude austajate ees. Kirjutasin südametäiega ka Goodreadsi, et hunnik lappe, mida ühendavad lõdvad õmblused. Aga no see võib tõesti minu probleem olla. Auhinnatud raamat ei saa ju nigel olla. :D

Ühesõnaga, mina nautisin selles raamatus enim ikkagi kõike muud kui seda päris spiooniäkšönit.

Aa, muide - väga hea tõlge on! (Juhan Habicht) Eks tal oli mõnigi asi kergem tõlkida kui näiteks argentiinlastel. :P Ja kui ma siin just paar sissekannet tagasi esitasin endale retoorilise küsimuse, et kas bengallased on õige rahvuse nimetus, siis just "Euroopa sügisest" sain teada, et ei - bengalid on!





Indrek Hargla "Merivälja"

Ma ei ole seriaali vaadanud. Meelega pole vaadanud. Tahtsin enne raamatut lugeda. Koolis oli majandusjuhataja ära rääkinud küll selle algse Merivälja-legendi, nii et põhimõtteliselt ajaloolist tausta ma teadsin.

Kui ma olin raamatuga poole peal, siis tuli vennaga sellest juttu. Tema oli mõnda osa seriaalist ka näinud ja kui ta rääkis, mis näitlejad seriaalis milliseid tegelaskujusid teevad, siis ma müügisin rahulolust nagu Melker Merlkersson keset päikselist pühapäeva veejuhet tehes. Sest Hargla on tuntud headuses välja joonistanud Eriti Reljeefseid Karaktereid, kellele lavastaja on seriaalis leidnud just täpselt õiged näitlejad. Eriti elavalt kujutasin ma ette Liina Tennosaart Ingana ja Argo Aadlit Fabiani osas. Juba hakkaski naljakas. Minu lugupidamine!

Ütleme nii, et suuremalt jaolt oli see minu jaoks küll puhas korraga ulme ja reaalsusega segatud lugu, millel on kõik põhilised muinasjutu tunnusjooned. Kuigi mis need ulme- ja fantastikaraamatud oma olemuselt muud on kui muinasjutud. Nõiad, ufod, särgidvärgid. Aga lugu on muidugi põnevalt - ja kohati väga humoorikalt - kirjutatud ja nagu isa ütles - "hoiab juures".

Mis mulle Hargla lugude juures meeldib, on see, et temal ei ole ka kunagi kuskil seinal ühtki püssi, mis loo jooksul pauku ei tee. Kui tee peal sõidab invaskuutriga mees, siis on kohe algusest peale teada, et see ei jää lihtsalt tee peal sõitvaks meheks. Ballasti tal pole.

Hargla on nagu Eesti kirjanduse Andrew Lloyd Webber, kellel pidi olema lausa mingisugune matemaatiline valem selle kohta, millised meloodiad inimestcele meeldivad. Mingi valemi on Hargla kas välja mõelnud või siis tundlad välja ajanud ja kuskilt kirjanduskosmosest need lained vastu võtnud, sest tema lood on küll tõesti alati sellised, et raske käest panna. Nii et põhimõtteliselt oli see mõnes mõttes isegi hea, et tütrel oli eile noroviirus ja nagunii ma enne poolt kolme öösel magama ei saanud. Saigi raamat just täpselt läbi. :)

Kui nüüd võrrelda Hargla lugu ja päris-lugu, siis ma eelistan Hargla oma. Sellel on vähemalt lahendus. Mulle ei meeldi lõputa lood ("Švejk" ajas mu hulluks sellega, et ta ei saanudki läbi!) ja kuna seda ei teata ju päriselt siiamaani, mismoodi ja mis eesmärgil selline metall sinna krundile sattus, siis minusugusele inimesele, kes armastab lõpetatust, on see üks vastik kratsimata sügelus.



laupäev, 30. detsember 2017

Zadie Smith "White Teeth"

"Läckbergi sa võid lugeda, aga seda sa PEAD lugema!"

Sõber Piret. Kes see teine.

See siis nüüd jääbki minu 2017. aasta viimaseks blogikandeks ja ilmselt ka viimaseks raamatuks, mille ma selle aastanumbri sees läbi loen.

Kuidas minna edasi, kui esimene abielu on läinud lörri ja siis läheb lörri isegi sinu katse ise enda elule lõpp teha? Kuidas saada hakkama, kui sa oled "Englishman in New York" - või siis selle raamatu puhul jamaikalanna või bengallane Londonis? Mida teha, kui hoolimata sinu kasvatusest kasvavad lapsed hoopis sinna, kuhu ise tahavad, võibolla ühinevad isegi fundamentalistidega? Aga kui sinu laste kasvatamise kaaperdab nn heasoovlik kaaslinlane? Aga kui heasoovliku kaaslinlase enda ideaalne pere äkki täiesti kiiva kisub?

Kirjutatud on muidugi hästi. Raamat on paks, tekst tihe. Nalja saab ka kõvasti, kuigi tegelikult tundsin mina küll kogu aja seda taustal olevat painet ja ängi, mis kogu nende viltukiskumiste tõttu mõlemas kirjeldatud peres valitses.

Panin Goodreadsis 4/5 - enamasti sellepärast, et kui tahta oma raamatus üks suuremaid liine kirjutada religiooni põhjal - nagu näiteks Irie vanaema liin -, siis võiks selle religiooniga ennast ikka enamvähem kurssi viia, mitte kirjutada mingit suvalist loba kokku, kontrollimata, kas seal ikka päriselt ka nii tehakse.



Aga.

Aasta on saanud läbi ja Goodreads on koostanud ka aasta kokkuvõtte. Siin see on! Vaatasin ja mõtlesin, et küll on sel aastal ikka häid raamatuid loetud. :)


https://l.facebook.com/l.php?u=https%3A%2F%2Fwww.goodreads.com%2Fuser%2Fyear_in_books%2F2017%2F32656825%3Futm_source%3Dfb&h=ATMacnI032rMeAkI6WIKjU3fJqrPi7J1HhHCYp5q33sggLacarXak_--f7Cc0Gp4Tcz6U-HL_ZcmaBcBoTtXBw1wv8bXxA9V3TO53zpGT2g0E9ub84KDchXdg0XUsMn8DXuCADNzEcmTrAmcF3TvYfk80sR1FdW9RM62yi1qFpqR9WCPFBZT4vJIdMz2CDifyNFUyBGXKCgL4VwWc1zBuJQCDZwEW6ObZUYGCfS-Wdq1gGW3Zck8pFQNYFrnBREIQY2tRjz3v9CVEUEt6z0nqS9aYA

kolmapäev, 27. detsember 2017

Elizabeth Bard "Piknik Provence'is"

Kui juuditarist ameeriklanna, kes on kirjanik ja kellele meeldib hirmsasti süüa teha, kolib Prantsusmaale elama ja abiellub prantslasega, ja siis kolib veel Pariisist Provence'i külasse ka, siis on tulemuseks üks hõrk raamat.

See ei ole üldse tema esimene prantsuse toidu raamat. Esimene, nagu olen aru saanud, räägib tema ja ta abikaasa tutvumis ja armumise loo. Otse loomulikult on toit esimeseski raamatus väga tähtsal kohal, aga kuna ma seda lugenud ei ole, siis las see esimene jääb.

"Piknik Provence'is" on lugu sellest, kuidas äsja lapse saanud abielupaar - nagu öeldud - kolib pealinnast kaugele ja sukeldub külaellu. Enda sisse seadmine võtab omajagu aega, aga tänu sõbralikele naabritele läheb kõik siiski sujuvalt. Laps saab hoidja, hiljem läheb päevahoidu, ema kirjutab raamatuid, mees teeb oma tööd, aga midagi on justkui puudu. Tekib idee teha päris oma pereäri ja mõte jääb pidama jäätisekohvikule. Raamatu lõpuks saab see avatud ja tundub, et ettevõtmine on edukas.

Aga suurem osa raamatust on ikkagi toidust. Prantslased söövad hoopis teistmoodi kui ameeriklased või kasvõi eestlased ja eks nad sellepärast ka hulga paremad väljagi näevad, nagu täheldab ameeriklannast autor. Nendel on toiduga oma põhimõtted ja need on ilmselgelt nii tervislikumad kui ilmselt ka paljuski maitsvamad kui meie kartul-kaste või Ameerika burksid. Prantslaste jaoks on söök omaette pidu, selle valmistamiseks võetakse aega ja söömist tuleb nautida - juba sellepärast ei näksita söögikordade vahel, et kõht jõuaks ilusti tühjaks minna, tekiks näljatunne ja inimene oleks söömiseks õigesti meelestatud. Ja tema kõht ka. Lastele lasteaias näiteks antakse just siis proovida uusi köögivilju ja maitseid, sest nad on näljased ja valmis rohkem sööma harjumatuidki asju.

Sellistes raamatus ootan ma ka seda, et ma tõesti tunnetaksin atmosfääri. Sellega saab Elizabeth Bard suurepäraselt hakkama. Kohe tuli meelde Käty Küprose-raamat - samamoodi tundsin peaaegu füüsiliselt, kuidas päike paitab põski, ninasõõrmetesse jõuavad erinevad lõhnad ja silme ette kerkivad kõik need uskumatult värvilised ja maitsvad puu- ja köögiviljad. Ja juust! Kuidas siis ilma juustuta!!! :D

See on üks päikseline ja aromaatne raamat, seda ma ütlen! Kõigele lisaks on autoril ka veel ülihea huumorimeel. Lugege ja laske päike tuppa!

PS - raamatus on palju-palju RETSEPTE!!! Kiirustage, seltsimehed kokandushuvilised!




Camilla Läckberg "Ice Princess" ("Jääprintsess")

Sellel raamatul on nüüd jälle oma stoori ka taga.

Ühe järjekordse RR pakiga saabus mulle ka Läckbergi "Murelind". Eks ma olnud mõelnud juba ammu, et kõik muudkui loevad seda Läckbergi ja ma siis proovin ka ühe raamatu.

Aga sain mina ainult sellekohase sõnakese sõber Piretile kõssata, kui see ajas kohe kisa lahti, et nii ei tohi ja ära puutu ja see on sari, mida peab algusest peale lugema. Ja siis ta loetles mulle kõik need sada raamatut, mille ma pean läbi lugema enne, kui "Murelinnu" esikaant üldse puudutadagi tohin.

Mina nagu lammas jälle alistusin. Thanks, buddy.

Piret oli küll julgustuseks poetanud ka hea sõna, nimelt olla see hea sari. Piretit sõnast, härga sarvest, võtsin siis arglikult esimese raamatu käsile.

Ja ennäe, oligi hea. :D Ma olen siin nukrutsenud, et tänapäeva krimilood kipuvad olema ülemäära segased, saja erinevad tegevusliiniga, mis heal juhul isegi lõpuks kuhugi kokku jooksevad, ja põhiuurija on tavaliselt kas jube neurootiline, joodik, lihtsalt siga või kõik kolm korraga. "Jääprintsess" oli ometigi kord krimilugu, mida sai rahus lugeda ja ei pidanud paaniliselt erinevate liinide vahel rööprähklema ja salamisi detektiivi kiruma.

Lugu ise lühidalt on selles, et ühe maja vannist leitakse külmunud laip, juba nädalake vana. Laiba leidnud mees kaebleb kõigepealt juhuslikult mööda sammunud kirjanikule (Erica Falck), kes on juhtumisi surnud naise lapsepõlvesõbranna ja tuleb välja, et ka ühe uuriva detektiivi vana südamerõõm. Lugu saab nende kahe pingutuste läbi lahendatud ja noored ise õnnelikuks paariks. Hõissa.

Mis täpsemalt ja kuidas täpsemalt, vot lugege ise.

Kui mu järgmised osad kunagi kohale jõuavad, võtan rõõmuga järgmise ette. Seni ei saa ma lugemispuuduse üle küll kuidagi kurta, sest lugemata raamatute hunnik on päris korralik.



Clarice Lispector "Metsiku südame ligi"

Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi midagi sellist lugenud. See on Joana lugu. Joana on inimene, kelle sisemine maailm on täis ülitugevaid ...