pühapäev, 23. juuli 2017

Ljubov Voronkova "Vanem õde. Isiklik õnn."

Ei ole see juulikuu mõeldud lugemise jaoks, ilmselgelt. Võrreldes marulise juuniga on loetud vaid kübemeid.

FB lugemisgrupis on üks ja teine viimasel ajal lugenud raamatut "Vanem õde. Isiklik õnn." Mälestusi on mul sellest lapsepõlvest kuhjaga, siis lugesin seda aina ja aina üle. Aga kuidagimoodi on keegi selle kuhugi pistnud, nii et meil kodus seda enam leida ei ole. Kuid oh õnne, sõber Hele pakkus kuskilt korterist üle jäävaid raamatuid kõigile soovijatele ja koos paari muu raamatuga leidis just "Vanem õde. Isiklik õnn" tee minu juurde tagasi.

Loomulikult on see nõukogude raamat, eestikeelne väljaanne aastast 1963. Punaseid ideid on seal sees küll ja veel, kuid siiski jääb see pigem taustale. Põhiliin on sügavalt inimlik - ema kaotus, 13-aastane vanem õde peab lisaks oma kooli- ja muudele kohustustele kanda võtma ka emarolli, tõeline sõprus ja võltsid "sõbrannad", produktiivse elu elamine vastandatuna jõude logelemisele ja asjadega uhkeldamisele ning väikese poisi sattumine pahandustesse, kui mõni aasta vanem halvale teele sattunud poiss ta "oma tiiva alla" võtab. Pärast selgub siiski, et ka see nii-öelda pätt on oma koduste olude ohver ja kui ta internaatkooli pannakse, mõjub keskkonnavahetus talle positiivselt.

Väga hästi kirjutatud raamat. Hoolimata n-ö punasest taustast võttis mitu korda päris vesiseks. Kommunism oli iseenesest muidugi utoopia, inimesed ei ole selleks nii suurtes massides kindlasti valmis, aga paljud ideed olid positiivsed. Näiteks see, et kui lapsel koolis ilmseid probleeme tekkis, siis oli alati keegi, kes sellele tähelepanu pööras. Lastele pakuti ka organiseeritud ja positiivset tegevust, nii et selliseid Kletkini-suguseid tänaval hulkujaid oli äärmiselt vähe. Õpetati, et kõik tööd on väärtuslikud - ei halvustatud koristajaid ega muid musta töö tegijaid. Jällegi - inimlikult väga head põhimõtted.

Eks neid nõukogudeaegseid raamatuid on igasuguseid. Aga see konkreetne raamat ei ole niisugune kommunistlik propaganda, et seda lugeda ei võiks. Kindlasti võtab "Vanem õde. Isiklik õnn." mu peatselt saabuvates uutes raamaturiiulites sisse oma kindla koha ja seab end seal mugavasti sisse. Tema jääb. :)


reede, 14. juuli 2017

Norman Ohler "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis"

I've seen the needle and the damage done, (---)
Every junkie's like a setting sun. 
(Neil Young, lk 214)


Kui meil kõigil on siiamaani olnud ettekujutus, et Saksamaa vallutused sõja alguses olid nii kiired ja efektiivsed sellepärast, et nendel oli hea väljaõpe ja strateegia, siis unustage ära.

Tegelikkuses olid nad kõik lihtsalt sõnaselge laksu all.

Põhimõtteliselt manustasid pea kõik Saksa sõjaväeosad (eriti maavägi) iga päev kuni viis  tabletti Pervitini-nimelist "ergutit", mille toimeaine oli metamfetamiin. Selle tiivul suutsid sõdurid olla ööpäevade kaupa üleval ja kuna neil oli ka vähenenud ohutunne, muutub perspektiiv sellest, kuidas nad mõistmatult kiiresti Prantsusmaa vallutasid, totaalselt.

Pervitini kasutasid ka tsiviilisikud täiesti massiliselt. "Olid need siis sekretärid, kes kiiremini trükkisid; näitlejad, kes end etenduse-eelselt virgutasid; kirjanikud, kes metamfetamiinist saadud stiimulit selgel ööl kirjutuslaua taga rakendasid; vabrikutöölised, kes oma toodangut suurendasid - pervitiin levis kõikides ühiskonnakihtides. Mööblipakkijad pakkisid rohkem mööblit, tuletõrjujad tõrjusid rohkem tuld, juuksurid lõikasid kiiremini juukseid, öövalvurid ei tukastanud enam, vedurijuhid sõitsid nurisemata ja pikamaa-autojuhid tallasid puhkepause võtmata gaasipedaali mööda rekordajaga rajatud kiirteid." (lk 46)

Sõjaväe eesotsas oli füürer, kes oli enne sõda keelustanud igasuguse uimastite tarvitamise ja ka suitsetamise ning alkoholi tarvitamise ning toitus vaid taimetoidust. Milline eeskuju, mh? Sõja alguses aga palkas ta endale ihuarsti, kes pidi tema seedehäiretega tegelema, et füürer oleks nõupidamisteks ja strateegilisteks ideedeks ergas ja hea enesetundega. Kõhugaasid on nii tüütud, eks? Ihuarst Morell leidis ka, et probleem tuleb võimalikult kiiresti lahendada, ning tegi füürerile süsti. No arvake, mis sorti süsti.

Sõja lõpuks oli asi juba nii kaugel, et Hitler oli tavaline narkar, ning metamfetamiinist oli ta juba ammu liikunud kokaiini ja morfiini peale. Ega ta ise sellest vist väga aru ei saanud, et talle päevast päeva narkootikume süstitakse ja et kogu oma jutu juures karskusest ja taimetoidust oli temast saanud riigi esisõltlane.

Ja vähe sellest, sõja viimases otsas söödeti ka mereväele sisse tablette, mis sisaldasid - pange tähele! - metamfetamiini, kokaiini JA morfiini. Õnneks küll lühikest aega, sest isegi ülemused said aru, et see tegi nüüd küll asja hullemaks.

Raamat on valitud The Guardiani poolt 2016. aasta parimaks raamatuks. Kogu loo taga on meeletul hulgal läbi uuritud dokumente, millest osad on ka raamatusse üles pildistatud. Raamatu lõpus on kümnete lehekülgede kaupa viiteid ja kasutatud kirjandust. Nii et tegemist pole mitte mingisuguse fiktsiooniga, vaid vägagi põhjaliku uurimistööga.

Kindlasti avab nii mõnedki silmad Kolmandale Reichile hoopis uuest vaatenurgast.


esmaspäev, 3. juuli 2017

Clare Mackintosh "Ma lasen sul minna"

Õigupoolest hakkasin ma seda raamatut lugema eelarvamusega. Millegipärast - kas siis kaanepildi või kes teab mille veel - arvasin ma, et see on miskit sorti naistekas.

Võibolla mingis mõttes see oligi naistekas. Aga kui ma olin üle saanud esimese paarikümne lehekülje kohmetusest ja lugu hakkas kergelt vunki üles võtma, siis läks asi täitsa põnevaks. Süžeepöörded olid üsna ootamatud ja pinge püsis raamatu viimase lauseni. Õigem oleks isegi öelda, et viimane lause oli ise üks suur küsimärk.

Kuidas elada edasi, kui sinu laps saab õnnetuses surma? Või kuidas elada edasi, kui sina oled pidanud end tunnistama süüdi lapse tapmises autoõnnetuse kaudu? Või kuidas üldse elada edasi, kui selgub, et võibolla on asjad hoopis teisiti, kui need on tundunud?

Ja kuidas elada edasi, kui sulle on juba hetkeks tundunud, et asjad on lõpuks ometi laabunud ja sa oled oma minevikust vaba, aga siis...

Igatahes oli "Ma lasen sul minna" ootamatult köitev. Tore, et eelarvamus minust võitu ei saanud.


Svetlana Aleksijevitš "Sõda ei ole naise nägu"


"Kas saab olla värvilisi sõjafilme? Seal oli kõik must. Ainult veri oli teist värvi, ainult veri oli punane..." (lk 49)

Valgevene kirjanik Svetlana Aleksijevitš on aastast 2015 nobelist. Temalt pärineb mitmeid raamatuid, tuntuimad nendest portreteerivad inimesi nende lugude kaudu -  sellest tekib mingi ajastu koondportree. Tema raamatus "Pruugitud aeg" on lood nn homo soveticusest, kes läänemaailmaga kokkupuutes oma kohta nagu enam ei leiagi. Teised lood, raamatus "Tšernobõli palve", ei vaja tänu pealkirjale pikemat selgitust. Alkeksijevitš muudkui käib ja käib oma diktofoniga mööda endist Nõukogude Liitu ja muudkui lindistab ja lindistab.

"Sõda ei ole naise nägu" koondab endas lugusid nõukogude naistest, kes Suures Isamaasõjas võitlesid. Kes sanitarina, kes kuulipildujana, kes sapöörina, kes partisanina, jne jne.

Eks see oli siililegi selge, et sõda ei ole mingi lust ja lillepidu. Aga need lood on kohati siiski uskumatult jõledad ka siis, kui midagi taolist nii või teisiti ootadki. Liiga rasked, et kasvõi siin neid refereerida. Vähemasti neid kõige hullemaid.

Uskumatu on see, kuidas inimene võib mõelda, et mingi inimlik idee on suurem kui ta ise. Enamus neist läks ju vabatahtlikult. Isegi nurusid ennast korduvalt ja korduvalt eesliinile. Osad neist olid ju emad...

On naisi, kes suutsid kõigest hoolimata sõjaväeski säilitada mingi naiseliku alge. Oli neid, kes seda ei suutnud. Nad polnudki enam ei mehed ega naised, vaid sõdurid. Pärast sõda oli isegi raske harjuda tavaeluga:

"Olime harjunud, et on normtoidus, kõik on riigi kulul, nüüd läksid leivapoodi, võtsid leiva, nii palju, kui sul tarvis, ja unustasid maksta. Müüja, ta juba teadis sind, sai aru, milles on asi, ja tal oli piinlik meelde tuletada, aga sina ei maksnud, võtsid ja läksid. Pärast oli sinul juba piinlik, järgmine päev vabandasid, võtsid midagi muud ja maksid kõige eest korraga."  (lk 49)

Sõda ei ole loomulik. Sõda on mõistetamatu. Ja sõjas ei ole mitte keegi võitja, rääkige mis tahate. See jääb inimese sisse. Kui ei vea, on inimene elu lõpuni täitsa sassis. Kui veab, hakkab inimene hindama seda, mis tal on. Seda, et miski muu polegi tähtsam kui elu.

"Ma ei armasta sõjamänguasju, laste sõjamänguasju. Tanke ja automaate... Kes need välja mõtles? Mul pöörab see hinge pahupidi. Ma ei ole kunagi ostnud ega kinkinud lastele sõjamänguasju. Ei omadele ega võõrastele. (- - -) Sellepärast, et inimese elu - see on niisugune and... Suur and! Inimene ise ei ole selle anni peremees." (lk 341)

Nõrganärvilistele rangelt mittesoovitatav.


reede, 30. juuni 2017

Juuni 2017

See kuu sai selline. Ilmselt nii marulist lugemist isegi suvel ei pruugi rohkem tulla, aga sai siin haige oldud ja mida iganes.

Kui nüüd mingit kokkuvõtet teha, siis häid raamatuid oli rohkem kui kehvi. Ühte parimat on raske välja valida, aga kõik Luige raamatud, Hendrik Groeni salapäevikud, "Seltsimees laps", "Neverland" ja "French ja Koulu" olid ilmselt tipphetked.

Kauneid suvelugemiselamusi kõigile!


Indrek Hargla "French ja Koulu"

"Kuidas ennast tunneb?" küsis hiiglane.
"Tänan, ei ole viga," vastasin ma viisakalt. "Kus Koulu on?"
"Teeme nii, et mina küsin ja tema  vastab, siis läheb kiiremini. (- - - ) Kuidas ta pealkiri on?"
"French."
"Meretagune pealkiri? On väljamaalane?"
"Mitte seal, kus ma sündinud olen."
"On naljahammas ka?"
"Hommikuti ja tühja kõhuga." 

Nii toimub esimene kohtumine rahvamaleva vanema Leibo ja peategelase Frenchi vahel. Nad kohtuvad Maavallas (ilmselt Eesti) Tarbatus ajal, mil Maavallas valitseb maausk, liigeldakse mobiilide ja dirižaablitega ning ärksamad kõrtsipidajad pakuvad mugulate (kartulite), kama ja leiva kõrvale ka pissasid. Peetakse laulutalguid ja rammumeeste lümpjat.

Koulu on küll peremees ja French tema ori, aga peategelane ja tegelik nupumees on siiski French. Igast kitsikusest leidub tal väljapääs, ja peab ütlema, et Koulu roll suuremas osas raamatust on olla ära röövitud ja siis Frenchi poolt päästetud saada.

Peale Frenchi enda võluva loomuse on jutud täis pikitud ka näiliselt hooletult siia-sinna pillutud elutõdesid, nt "Vainu oli poissmees, seda võis kohe näha köögiks nimetatava ruumi kraanikausist, sest erinevalt abielumehest peseb poissmees nõusid enne sööki."
No kuidas sa ei itsita.

Mulle on Hargla ennegi meeldinud, aga see raamat võtab ikka kogu koogi. Ma kohe kujutasin elavalt ette, kuidas Hargla arvuti taga tipib, ise muigab või mõnes kohas lausa itsitab. Sulg on tal igatahes jooksnud erakordselt ladusalt isegi tema enda kohta.

Raamatu tagakaanel on "Frenchi ja Koulut" nimetatud lõbusaks fantasy-romaaniks, mis on "muutunud Eesti ulmekirjanduse kultusteoseks". Ma pean ikka oma ulmekirjanduse mõõdet laiendama, sest minu jaoks on ulme alati olnud kas kauges tulevikus või kuskil universumi muudel planeetidel. Ma üritasin kogu selle 520 lehekülge endale ette kujutada, et see on ulmeromaan, aga no ei õnnestunud. Steampunk - palun väga. Ulme... Nomaitia.

Kokkuvõtteks võib öelda, et igati tore ja lahe suvelugemine. Isegi ei kujuta ette, et "French ja Koulu" võiks kellelegi mitte meeldida, kuna nii süžee kui tegelaskujud on lihtsalt võluvad ja seiklused lõbusad ja samas ka põnevad. Nii et kes veel pole lugenud, andke minna.



teisipäev, 27. juuni 2017

"Salapäevik. Hendrik Groen, 83 1/4 aastat vana"

Autori nimi on teadmata. Igatahes ei ole see Hendrik Groen, nagu siit-sealt olen kuulnud ja guugeldades on välja tulnud. Hollandlastel on kah oma Eleonora Berg.

Hollandis elav sõber Piret ütles, et kui raamat välja tuli, ei olnud ka vastavasisulises telesaates kohal kirjanik, vaid kaks daami vanadekodust, kes olid toimuva üle ilmselgelt elevil. Olla olnud lõbus saade.

Vanadusega võibki minna kolme pidi - sa kas masendud ja vingud, või siis hääbud vaikselt, või siis lepid ja võtad elu niipalju täie rinnaga, kui vähegi võimalik. Just seda viimast Hendrik Groen (õige hääldus olla Hrrrruun, võimalikult rohke süljega) otsustanud ongi. Koos mõne erksama sõbraga moodustatakse klubi ja hakatakse korraldama väljasõite ja muid vahvaid üritusi, mis neile kõigile väga meeldivad.

Õnnetuseks ei jäta vanaduse hädad neidki puutumata ja Hendrik peab alustama - nagu ta ise ütleb - omastehoolekandega. Koos on sellest hoolimata siiski ka suuri raskusi kergem taluda.

Kirjandus peab puudutama ja tekitama emotsioone. Hendrik ise on üks väga humoorikas härra ja seetõttu on raamatut raske naeru pugistamata lugeda. Samas on kas ridade vahel või päris otse välja öeldud ka palju sellist, mille pärast on lugeja kogu aeg kõkutamisest hoolimata pisut kurb. Ja vahel natuke rohkem kurb. Sellepärast ongi raamatut kinni pannes tunne, et lugesid head raamatut, sest elasid kaasa. Naersid naerjatega ja nutsid nutjatega.

Väike näide neist paljudest hetkedest raamatus, mil sa ei tea, kas targem oleks kaasa tunda või siis lihtsalt naerda (enamasti saab nali võitu):

"Teete juba suuri edusamme," oli arst öelnud.
"Ühe jalaga on see siiski õige raske!" oli Evert vastanud. 

 Ja ega Hendrik oma sõpradega ka päriselust kõrvale jäänud ei ole. Poliitika on vanadekoduski popp, ja seda võib näha järgmisest kommentaarist:

Muidu aga tuleb kõrgetel ametipostidel olijate suhtes kahtlus säilitada: briti poliitik Cameron sõitis keskkonna säästmise huvides rattaga parlamenti, aga oma koti laskis ametiautoga järele tuua.

Üks pisike näide veel ka selle kohta, et isegi väljaspool klubi juhtub vanadekodus aeg-ajalt tähelepanuväärseid sündmusi.

"Tunnen hobuse maitset!" hüüdis paks Bakker kõva häälega üle söögisaali. Selle peale tundsid kõik, kes olid pikkpoissi tellinud, äkki hobuse maitset." 
(---)
Lõpuks vahetati kõigil pikkpoiss praetud lesta vastu. Et selles võiks hobuseliha olla, tundus kõigile üsna ebatõenäoline. 

Jajaa. Ma juba lähen Goodreadsi viit tärni panema.






laupäev, 24. juuni 2017

Jo Nesbø "Lumememm"

Minu teine katsetus Nesboga tutvust teha.
Läks paremini küll.

Aru ma ei saa, miks pooled kriminaalinspektorid igal pool raamatutes ja seriaalides nii neurootilised on. Ilmselt võib selles muidugi midagi olla, töö pole ka selline, et iga päev tuled koju õnnestatud meeleseisundis, vaid rõõm südames ja lõbus viisijupp huulil. Aga seekord ei olnud õnneks ka Harry Hole ise omadega nii puntras kui selles esimeses "Nahkhiire" loos, mida ma temast lugesin.

Muideks, vihje just sellelesamale "Nahkhiirele" oli seal ka sees. Selles mõttes oli lõppkokkuvõttes päris tore, et ma seda enne ikkagi lugenud olin.

Ja lõpuks on pahad käes ja kõige lähemad head ka elus ja (peaaegu) täie tervise juures.

Samas, ega ma isegi pärast "Lumememme" mingi eriline Nesbo austaja ei ole, aga kõike arvesse võttes on ta ikka oma žanris pigem hea kirjanik.


reede, 23. juuni 2017

Urmas Vadi "Neverland"

"Neverlandi" juurde suunas mind sõber Kadri Muhust. Hästi tegi.

See on jälle üks nendest raamatutest, mille tagakaant kinni pannes jääd seda vaatama ja mõtled tükk aega, mis see siis nüüd oli.

Raamat algab nagu raamat ikka - on mingid peategelased, kuskilt midagi hargub, on mingid täitsa tavalised konfliktid. Ja siis läheb äkki andmiseks. Kõigele keeratakse mingi erakordselt vintis vint peale ja raamatu lõpus toimub kuidagi samalaadne efekt sellega, kui mingile asjale keerad ja keerad ja keerad muudkui pinget sisse ja siis lased selle lahti ja kõik läheb mingi vallanduva jõu tõttu ebemetena lendu. Sina vaatad nendele ebemetele kuskile universumisse järele, käed jõuetult rippu.

Vadi ütles ise ühes intervjuus "Sirbile" just "Neverlandi" kohta, et kirjandus peaks olema selline, mis pole kirjutatud ema silmadele. Eks ta enamvähem selline on ka - on kõike, piinliku groteskini välja.

Kaitseliidule ei suuda ma vist enam iial mõelda ilma, et mulle Roman ja tema mäger silma ette ei tuleks.

Ja ma pole päris kindel, kas ma enam kunagi "Kuritööd ja karistust" loen. Kui, siis kindlasti mitte samamoodi nagu varem, kindlasti mitte ühegi kirve vahetus läheduses...

Lisaks annan ma pühaliku tõotuse, et ma ei vooli leivast mitte üht kujukest.

"Neverland" on väga hästi kirjutatud raamat. Seda on hea lugeda ja kindlasti kuulub ta värskema Eesti kirjanduse paremikku. Kõike, mida üks hea raamat tegema peab - ärritama, panema kaasa tundma, muretsema jne - see kindlasti ka teeb.




kolmapäev, 21. juuni 2017

Reet Made "Peidust välja"

Ema käskis lugeda. :D

Ma arvan, et see lugu on mõeldud sellistele lastele, kes on paar aastat vanemad kui "Lüriidiumivarga" potentsiaalne fänniklubi. Ka peategelane Pia-Maret on 13-aastane, vanem kui William "Lüriidiumivargas".

Iseenesest on tegemist haarava süžeega ja ka kõiksugu emotsioonid ja tunded, mis ühe teismelise rinnus mässavad, kui tal tekib võimalus esimest korda kohtuda oma emaga ja samal ajal on majja tulemas isa kõrvale uus naine. Kõik see on täiesti hea. Või no tegelikult täitsa põnev lugu on.

Ma ei ole muidugi teismeline ja ma ei tea, kuidas nemad sellesse suhtuks, aga ma pole päriselt kindel, et see müstiline käevõru ja peategelase reaalselt ilmuv ja kaduv alter ego loole kuigivõrdki kaasa aitasid. Ühelt poolt täiesti toekas psühholoogiline liin, teismelise eneseotsimine, sisekonfliktid. Aga minu jaoks oli kogu see käevõru ja alter ego asi seal natuke nagu "Une-Mati rannakülas", ainult et Une-Mati muinasjutuks on teismelised pisut vanad ja "Peidust välja" ei ole ka päris fantaasiaraamat nagu Harry Potter, kus toimuvadki igasugused müftikufed (nagu ütles juba Muinas-Julle) ja kus sellised käevõrud oleks täiesti omal kohal. Aga praegu - nn "päris" maailmas "päris" loole sellised müftikufed ei olnud kuigi palju abiks.

Nii et mind valdavad kahetised tunded. Lugu hea, võtted kaheldava väärtusega. Samas, ma ei ole ka sihtgrupp. Mine tea, mis noortele meeldib.

Raamatu kaanepilt on väga ilus. :)


Ljubov Voronkova "Vanem õde. Isiklik õnn."

Ei ole see juulikuu mõeldud lugemise jaoks, ilmselgelt. Võrreldes marulise juuniga on loetud vaid kübemeid. FB lugemisgrupis on üks ja tei...